Metsa 7 ja Toivo Kaldmäe – maja, kust kasvas välja Põlva rallilugu
Põlvas Metsa tänava lõpus seisvat lasketiiru hoonet mäletab üks põlvkond laskmise, teine maadluse, orienteerumise, autokooli ja viiendad hoopis rallide järgi. Kõigil on õigus. Metsa 7 ei olnud aastaid lihtsalt üks maja, vaid autosõprade jaoks paik, kus said kokku liiklusõpe, tehnika, sport ja inimesed, kelle jaoks kruusatee ei tähendanud ainult ühest külast teise jõudmist. Mõnikord tähendas see ka kiiruskatset.
Nõukogude ajal tegutses majas ALMAVÜ Põlva rajoonikomitee tehnika- ja spordiklubi ehk Põlva TSK. Nimi kõlab tänapäeval pikalt ja ametlikult, kuid sisu oli väga praktiline. Seal õpetati auto- ja mootorratta juhte, tegeldi laskespordi ning tehniliste spordialadega ja kasvatati inimesi, kes oskasid masinaid mitte üksnes juhtida, vaid ka ehitada, parandada ja võistlema panna. Metsa 7 lasketiirust kujunes Põlva auto- ja motospordi omamoodi staap.
Selle maja ja Põlva ralli loo keskne inimene oli Toivo Kaldmäe. Järva-Jaanist pärit Kaldmäe tuli tehnikaspordi juurde juba noorena, alustades motokrossist ja mitmepäevasõidust. 1977. aastal asus ta juhtima Põlva tehnikaspordiklubi ning hakkas samal ajal ka ise autorallis võistlema. Ta ei olnud korraldaja, kes tundis rallit ainult paberite ja telefonikõnede kaudu. Kaldmäe teadis omast käest, mida tunnevad mehed stardijoonel, kuidas auto kruusal käitub ja kui palju tööd tuleb teha selleks, et üks võistluspäev üldse alata saaks. 1979. aastal võitis ta koos kaardilugeja Rein Sillastega Eesti NSV meistrivõistlustel oma klassis pronksmedali.
Põlva suurem ralli lugu hakkas kuju võtma 1978. aastal, kui toimus „Põlva 78”. Korraldajate seas olid kohalik tehnikakoondis ja Põlva TSK. Esimene auto saadeti rajale kell üksteist õhtul. See polnud tänapäevane lühike linnakatse, mille järel publik koju läheb, vaid pikk ja väsitav võistlus, mille suur osa sõideti pimeduses. Sellise ralli taga oli terve nähtamatu masinavärk: tuli leida rajad, koostada juhend, panna välja kohtunikud, korraldada side, transport ja toitlustus ning saada appi kohalikud ettevõtted, majandid ja vabatahtlikud. Kaldmäe oskus oligi panna kõik need inimesed ja võimalused ühe eesmärgi nimel tööle.
Metsa 7 oli selle kõige loomulik lähtekoht. Seal peeti nõu, jagati ülesandeid, õpetati uusi juhte ja kohtunikke ning hoiti elus tehnikaspordiks vajalikku oskust. Ralli ise kihutas küll mööda Põlvamaa käänulisi kruusateid, kuid selle korralduslik süda lõi lasketiiru hoones. Vanemad põlvalased mäletavad veel aega, mil rallipäev ei olnud pelgalt võistlus, vaid terve piirkonna ettevõtmine. Üks andis auto, teine sidevahendi, kolmas tuli rajajulgestajaks ja neljas teadis täpselt, milline metsavahetee kannatab võistlusmasinat ning milline muutub esimese vihmaga läbimatuks.
1980. aastateks olid Põlvas korraldatud rallid kasvanud juba üle-eestilise tähtsusega võistlusteks. 1982. aasta ralli kogupikkus ulatus 530 kilomeetrini ning selle sisse mahtus 18 kiiruskatset. Mõni aasta hiljem usaldati Põlvamaale „Estonia 85” korraldamine ning 1988. aasta „Põlva–88” tõi starti 56 ekipaaži. Need arvud räägivad mastaabist, kuid mitte päriselt töö hulgast. Kaldmäe kohta kirjutati juba toona, et ta on „absoluutselt väsimatu”. Ühe suure võistluse ajal olnud ta kolm ööd ja kolm päeva järjest jalul. Kohalikus ralli korralduses polnudki selget piiri ametijuhendi ja isikliku pühendumise vahel – kui midagi oli vaja ära teha, siis see lihtsalt tehti.
Vana ALMAVÜ süsteem hakkas 1990. aastate alguses lagunema, ent Metsa 7 ümber kogunenud teadmised ja inimesed ei kadunud. 1991. aastal sõideti esimene ametlikult nime „Lõuna-Eesti ralli” kandnud võistlus, mille üheks algatajaks ja eestvedajaks oli Toivo Kaldmäe. Rada kulges mitme Lõuna-Eesti maakonna teedel ning võistlus oli kantud rahvusvahelise autospordi organisatsiooni FISA kalendrisse. Riikliku süsteemi raha asemel tuli nüüd otsida toetajaid ja sponsoreid – isegi toetuskaarte müüdi –, kuid Põlvas aastatega kujunenud korraldusoskus kandis ka uuel ajal. Väikesest kohalikust tehnika spordiklubist välja kasvanud ettevõtmine oli jõudnud rahvusvahelisse ralli kalendrisse.
Kaldmäe jäi ka hiljem autospordi juurde kohtuniku, ralli direktori ja korraldajana. Samal ajal jätkus Metsa 7 majas autokooli töö. Veel 1990. aastatel tunti seal tegutsenud kooli Põlva TSK autokoolina ning paljudele kohalikele jäi see lihtsalt Toivo Kaldmäe autokooliks. Sealt said oma esimesed liiklus teadmised ja juhiloa väga paljud Põlva kandi inimesed. Nii ulatus selle maja mõju palju kaugemale rallirajast – Metsa 7 õpetas ühelt poolt kiiresti sõitma, kuid veel suuremale hulgale inimestele seda, kuidas sõita õigesti ja vastutustundlikult.
Toivo Kaldmäe suri 2015. aastal, kuid tema ja Põlva TSK jälg on kohaliku elu loos endiselt olemas. Tänane Lõuna-Eesti ralli ei sündinud tühjale kohale. Selle juured ulatuvad aega, mil marsruute märgiti paber kaartidele, võistlusside tuli ise üles ehitada ning suure ralli korraldamiseks oli vaja kümnete kohalike inimeste käsi ja usaldust. Paljud neist plaanidest, kõnedest ja kokkulepetest said alguse just Metsa tänava lasketiiru hoonest.
Nüüd ootab Metsa 7 ees uus elu spordikeskuse ja hotellina. See on majale suur muutus, kuid omal moel ka vana loo jätk. Kunagi tulid siia õppurid, võistlejad, kohtunikud ja tehnikamehed; tulevikus peatuvad siin lisaks ka keskuse külalised. Kui maja seinad saaksid rääkida, kõneleksid need mootori häältest, pikkadest võistlus öödest, tahvlile joonistatud liiklusskeemidest ja inimestest, kes uskusid, et Põlvas saab teha suuri asju. Seda ajalugu ei pea uue keskuse sünniga kõrvale jätma. Vastupidi – just see annab Metsa 7-le näo, mida ei ole ühelgi teisel majal.
Killukest sellest ajaloost saab näha ka 1983. aasta Põlva ralli videokaadritest, mis on vaadatavad siin.
Kes on vaadanud filmi “Teisikud”, siis paar spordivõistluste piduliku avamise võtet on Põlvast. Siitsamast, Metsa 7 ees asuvalt staadionilt. Fotod kuvatõmmisena ERR Jupiteri portaalist.
