Linnaks kuulutatud Põlva ja ühise laua lugu
Põlva linna sünnipäevast rääkides tuleb meil õigupoolest meeles pidada kahte päeva. Ühel kevadisel laupäeval kuulutasid põlvalased ise oma kodukoha linnaks, sama aasta suvel kinnitas selle otsuse ka Eesti riik.
1993. aasta kevadel oli Põlva ametlikult veel alev, kuigi kohalike jaoks oli see juba ammu päris linn. Siin olid koolid, haigla, kultuurikeskus, ettevõtted ja kõik muu, mis ühe maakonnakeskuse juurde kuulub. Põlva oli linna staatust taotlenud, kuid riiklik otsus muudkui venis. Ligi aasta kestnud ootamine pani kohaliku volikogu lõpuks tegutsema.
Põlva päevade ajal, 28. mail 1993, võttis alevivolikogu vastu julge otsuse kuulutada Põlva linnaks. Järgmisel hommikul kutsuti rahvas kultuurikeskuse juurde. Laupäeval, 29. mail kell 11.06 astus alevivanem Sirje Rooden kultuurikeskuse peatrepile ja teatas: Põlva on linn.
See polnud pelgalt pidupäevaks mõeldud ilus lause. Riigi silmis ei saanud kohalik volikogu Põlvale veel ametlikku linnaõigust anda. Küll aga oli see selge sõnum, et põlvalased ei soovi enam teadmata ajani oodata. Kui Põlva oli inimeste silmis ja oma igapäevase elu poolest linn, siis tuli see ka välja öelda.
Sirje Roodeni julgus seisneski selles, et ta võttis vastutuse ja ütles avalikult välja selle, mida kohalikud inimesed juba tundsid. Ta ei jäänud ootama, millal keegi kaugemal Põlva valmisolekut märkab, vaid astus trepile ja andis kodukoha soovile oma hääle.
Samas teatas Rooden, et astub alevivanema ametist tagasi – kui Põlva on linn, ei saa selle juhiks enam olla alevivanem. See oli sümboolne, kuid väga põlvalik tegu: kui midagi on otsustatud, tuleb selle järgi ka käituda.
Uudis Põlva iseseisvast sammust levis üle Eesti ja äratas palju tähelepanu. Ametlik kinnitus saabus 73 päeva hiljem. 10. augustil 1993 nimetas Riigikogu Põlva alevi ametlikult linnaks. Sellest kuupäevast sai Põlva linna ametlik sünnipäev ning Sirje Roodenist Põlva esimene linnapea.
Nõnda on Põlva linnaks saamise loos kaks võrdselt olulist hetke. 29. mai meenutab kohalike inimeste julgust ja pealehakkamist, 10. august aga päeva, mil Põlva sai ka seaduse järgi linnaks.
Põlva sünnipäeva tähistamise kõige kodusemaks kombeks on aastate jooksul kujunenud pikalauapidu. Selle mõte on lihtne: tullakse kokku, võetakse kaasa oma piknikukorv, istutakse ühe pika laua taha ning tähistatakse linna sünnipäeva koos.
Pidu on peetud nii Kesk tänaval kui ka Intsikurmus. Pika laua äärde mahuvad kõrvuti põlised põlvalased, siit mujale kolinud inimesed, uued elanikud ja külalised. Seal kohtab vanu tuttavaid, räägitakse juttu, jagatakse kaasa võetud sööki ning kuulatakse kohalikke lauljaid ja pillimehi. Peo juurde on kuulunud sünnipäevakringel, puhkpillimuusika, tants, laste tegevused ja mõnel aastal ka ühine peolõpusupp.
Pikalauapidu sobib Põlvale hästi. See pole uhke vastuvõtt valitud külalistele, vaid terve linna ühine sünnipäev. Igaüks võib tulla, laua ääres koha võtta ja tunda, et temagi kuulub sellesse loosse.
Selles mõttes kannab pikalauapidu edasi sama vaimu, mis valitses 1993. aasta kevadel kultuurikeskuse ees. Ka siis ei oodatud, et keegi teine tuleks ja Põlvale tähenduse annaks. Oma linna tegid tähtsaks inimesed ise.
Sirje Roodeni julge kuulutus kultuurikeskuse trepil ja augustikuine pikk laud räägivad tegelikult ühest ja samast asjast – Põlva linn ei ole ainult majad, tänavad ega dokumentidesse kirjutatud staatus. Põlva on inimesed, kes siin elavad, oma kodukohast hoolivad ja vajaduse korral selle eest ka seisavad.
Nii võibki öelda, et Põlva sündis linnana kaks korda: kõigepealt kohalike inimeste tahtest ja seejärel Riigikogu otsusega. Igal sünnipäeval ühise laua taha kogunedes tähistame mõlemat – nii Sirje Roodeni ja toonase volikogu julgust kui ka seda kogukonnatunnet, mis teeb Põlvast meie kodulinna.
Fotod: Taavi Nagel
