Põlva järv
Põlvas ei ole järv kunagi olnud lihtsalt veesilm keset linna. Kohalike jaoks on see olnud suvine ujumiskoht, õhtune jalutusring ja tuttav vaade, millest möödudes ei pea alati isegi pilku pöörama. Järv on lihtsalt olemas – nagu kirik, kultuurikeskus või mets linna serval.
Põlva wakepark
Ometi pole Põlva järv alati olemas olnud. Veel 1960. aastatel voolas selle koha peal Orajõgi, mida ümbritsesid märjad ja soised heinamaad. 1966. aasta suvel suleti paisuluugid ning vesi hakkas orgu täitma. Nii sündis Põlva paisjärv – EPA üliõpilase Vambola Murdoja diplomitöö põhjal rajatud tehisjärv.
1994. aastal kadus järv aga peaaegu täielikult. Pais ja sild olid vananenud, vesi reostunud ning madal järv kasvas kiiresti kinni. Paisjärv lasti tühjaks ja järvepõhi jäi aastateks kuivale. Paljud vanemad põlvakad mäletavad veel kummalist vaatepilti: keset linna polnudki enam järve, vaid mudane org, kus tuli taas nähtavale Orajõe säng.
Aastatel 1997–1999 süvendati järvepõhja, eemaldati muda ja rajati tehissaar. Alles 2000. aastal tõsteti paisuluugid uuesti üles ning järv täitus veega. Sarnane vaatepilt avanes 2021. aasta suvel, kui järv lasti silla ja paisuregulaatori ümberehitamiseks taas alla. Täielikku puhastust siis siiski ei tehtud ning praeguseks on järve põhja kogunenud hinnanguliselt kuni 310 000 kuupmeetrit muda. Uut suurpuhastust alles valmistatakse ette.
Põlva järv peidab seega enda all vana Orajõe orgu. Jõgi pole kuhugi kadunud, vaid voolab tänaseni vaikselt läbi paisjärve.
Siis ilmusid järvele postid, trossid ja betoonkastid.
Esialgu ei saanudki enamik aru, mida sinna täpselt rajatakse. Wakepark kõlas Põlva kohta kuidagi ootamatult – nagu miski, mis võiks sobida mere äärde või mõnda suuremasse kuurortlinna. Meie rahulikule järvele, kus seni olid kõige suuremateks sündmusteks rannapäevad ja kalameeste jutud, tundus see mõte ehk isegi natuke liiga julge.
Aga võib-olla just sellepärast oligi seda vaja.
Põlva vald oli wakepargi mõtet kandnud juba aastaid. Kui park 2023. aastal lõpuks valmis sai, oli valla ülesanne olnud luua koht ja vajalik taristu. Rajatis üksi ei pane aga veel järve elama. Selleks oli vaja inimesi, kes tooksid vette esimesed sõitjad, õpetaksid algajaid ja näitaksid, et see ala ei ole mõeldud ainult neile, kes juba oskavad õhus saltosid teha. Pargile andsid igapäevase hoo sisse Põlva Wakepark OÜ ja selle tubli meeskond.
Muutus ei tulnud suure pauguga. Alguses vaadati kaldalt. Mõni uudishimust, mõni ettevaatlikult ja mõni lihtsalt sellepärast, et järvel toimus midagi uut. Siis läksid vette esimesed julgemad. Nende järel lapsed ja noored, kes avastasid, et veelauaga sõitmiseks ei pea minema Tallinnasse või välismaale. Ühel hetkel ei olnud wakepark enam võõras rajatis, vaid osa Põlva suvest.
Esimesel hooajal olid pargi külastajateks peamiselt lapsed ja noored. Nüüd tullakse randa juba tervete peredega ning üha sagedamini ei jää ka lapsevanemad enam kaldale vaatama. Wakepargi kõrvale on järvele tekkinud täispuhutav seikluspark – kohalikus kõnepruugis kummilinn –, kus saavad ronida, hüpata ja vette kukkuda nii lapsed kui ka täiskasvanud. Mõnikord paistabki, et kõige rohkem lustivad need, kes tulid alguses üksnes lastega kaasa.
Wakepark ei ole toonud elu ainult vee peale. Ranna Kohvikust on saanud koht, kuhu tullakse pärast sõitu puhkama, midagi sööma või lihtsalt järveäärset olemist nautima. Sinna satub nii kohalikke, kaugemalt tulnud külastajaid kui ka aeg-ajalt mõni tuntud nägu, kes pärast wakepargis veedetud aega samuti rannakohvikus peatuse teeb.
Samal ajal ei pea randa tulles tingimata veelauale astuma. Rannas saab mängida võrkpalli ja indiacat ning pumptrack’il sõidavad noored jalgrataste ja tõukeratastega. Mõni tuleb sportima, teine kohvikusse ja kolmas lihtsalt vaatama, kuidas elu järvel liigub. Sageli jäädakse kauemaks, kui alguses plaaniti.
Selles peitubki wakepargi kõige suurem mõju. Üks uus atraktsioon on enda ümber kokku toonud terve rannapiirkonna. Paik, kust varem jalutuskäigul lihtsalt läbi mindi, on nüüd sihtkoht. Siin kohtuvad lapsed, lapsevanemad, noored, sportlased ja suvised külalised – nii Põlvast kui ka kaugemalt. Ka paljud Põlva vanavanemad tõdevad, et nende linnas elavad lapselapsed on nüüd suviti neil hea meelega külas.
Väikeses linnas on sellel suurem tähendus, kui esmapilgul paistab. Põlva ei pea enam alati olema koht, kust millegi põneva tegemiseks ära sõidetakse. Vahel tullakse nüüd hoopis siia.
Ka tulevase Metsa 7 hotelli vaates räägib Põlva rand olulisest muutusest. Külaliste jaoks ei ole vaja hakata elu välja mõtlema – elu on siin juba olemas. Metsarajad, järv, wakepark, palliplatsid, pumptrack ja rannakohvik asuvad üksteisele lähemal, kui suuremas linnas harjunud inimene arvata oskab. Vaja on vaid kohta, mis need võimalused omavahel ühendaks.
Põlva järv on endiselt seesama järv, mille ääres oleme aastaid jalutanud. Ainult nüüd kostavad vaikse veesolina sekka trossi surin, palliplatsilt hõigatud punktiseis ja rõõmuhüüd pärast esimest õnnestunud veelauaringi.
Wakepark ei pannud liikuma ainult järve. See pani elama kogu Põlva ranna.
