Euroopa ürgne piiriala — Kagu-Eesti
Kagu-Eesti kõrvalt sai alguse Vene riik. Siinsamas jäi seisma Euroopasse tunginud Mongolite impeerium.
Seto küla Irobska, tänapäeval taas naaberriigi kontrolli all, oli üks esimesi linnu Venemaal. Seal seadis end legendi järgi sisse Truvor, üks kolmest Vene riigi rajanud müütilisest viikingi vennast. Nemad ja teised Russi hõimu viikingid saabusid Rootsist mööda Peipsit ja liikusid sealt edasi lõunasse mööda jõgesid, jõudes lõpuks Musta mereni välja. Novgorodi, Pihkva ja Kiievi kõrval on Irboska Vene riigi loomismüüdi üks keskseid paiku.
Mõni sajand hiljem, kui viikingid slaavlastega juba sulandunud olid, käisid siitsamast korduvalt rüüsteretkedel Mongolite Vene vasallid Novgorodist ja Pihkvast, aga sellest kaugemale nad püsivalt ei jõudnudki ning Euroopa jäi neist puutumata. Oli asi keerulistes maastikes, kangetes vastastes või milleski muus, Vene riik, mis siit algas, jäi siin ka pidama.
Piirialaks jäi Kagu-Eesti ka teiselt poolt vaadates. Järgnenud sajanditel ei suutnud siit sügavamale itta edasi tungida ei sakslased, poolakad ega rootslased. Vallutajad idast ja läänest jäid siinseid alasid omale nõudma ja mõne aja pärast jälle taanduma kuni eelmise sajandi lõpuni. Läbi kõigi nende aegade on see püsivaks koduks olnud aga ikka ühele ja samale võro-seto rahvakillule, kes on siin elanud kirjutatud ajaloo algusest saati.
Ida ja Lääs jäid kagueesti hõimude asualadel kolmnurkseks piirialaks ka religioosselt. Siin lõikuvad kolm põhilist kristlikku kongregatsiooni — Setomaa on õigeusklik, Võromaa luterlik ja sealt kagu suunda jääv Latgale piirkond Lätis on katoliiklik. Täna tundub Latgale kaarti vaadates Kagu-Eestist pisut eemal, kuid varemalt oli siingi kagueesti hõimude asuala. Kirde-Lätis elasid võrode lähisugulased leivud ja lõuna pool, päris Latgale südames, Lutsi maarahvas — setod, kes põgenesidki sinna, katoliku kantsi, luterliku reformatsiooni eest 18. sajandil.
Tänane Kagu-Eesti on pisut väiksem, raamistatud riigipiiridega. Piirkonna tänases keskmes, vanade külade, põldude ja metsade vahel, ürgoru kaldail paikneb Põlva linn. Veel sajand tagasi asusid siin Koiola, Kioma ja Peri vallad. Kohanimed, mis täna enam kaardil silma ei jää. Suure muutuse tõi piirkonda Tartu-Petseri raudtee avamine 30ndatel, mil väike ja vaikne Põlva alev ümbritsevast palju kiiremini kasvama ja arenema hakkas.
Põlva keskne paiknemine teede ja haritavate maade sõlmpunktis on aga tajutav juba 18. sajandi kaardil, mil siin Ora jõe põlve peal veel küll üksnes vana kirik ja kirikumõis asusid. Ei ole juhus, et Eesti rahvaluule ja keeleteadlane Jakob Hurt just Põlvast pärit on. Nüüd on sellesama kiriku kõrval terve kasvav linn, mis on hästi ühendatud nii raudtee, maanteede kui ka Tartust Põlva suunas paikneva Tartu lennujaama kaudu. Kagu-Eesti püsib Põlva ümber aga endine — ühtaegu metsik ja müstiline, teisalt aga parajalt asustatud, elav ja kultuurist ning ajaloost läbi imbunud.
Piiriala tähendab olemuslikult jagatumat identiteeti, paratamatut läbikäimist võõraga, läbipõimumist teisega ja erinevusi ka “põhialaga” võrreldes. Kagu-Eestis on seda oma eraldiseisvat identiteeti ja võõra, teistsuguse lähedust endiselt tunda — vaatamata sellele, et administratiivsed piirid on tänapäeval jäigemad kui nad olid vanasti, mil erinevate rahvaste küladki vaheldumisi paiknesid. Kagu-Eesti on täna taas tsivilisatsiooniline piir — siin on Euroopa kirdenurk, mis on päris viimasel serval terase ja betooniga maasse märgitud.