Miks Metsa 7, Põlva?
Kas te olete kunagi Põlvas käinud? Mina olen, sest ma olen seal sündinud ja kasvanud:) See lause sobiks ilmselt paljudele vastuseks küsimusele “Miks Põlva?”. Tegelikult on taust palju sügavam.
On kohti, kuhu sa ei satu ainult sellepärast, et need on kaardil. Sa satud sinna, sest miski tõmbab. Kagu-Eesti on just selline paik. Siin on looduse asemel kihistused. Maa all, maastikus, keeles, inimestes ja mälus. Siin on Eesti, aga samal ajal nagu omaette maailm. Esimene tunne ei ole “ilus vaade”, vaid ruum. Ruum, kus maastik ei ole tasane ja avatud, vaid liigub sinuga kaasa. Üles, alla, orgu, sohu, metsa. Siin ei saa kiirustada. Lihtsalt pole võimalik – miski ütleb, et stop – nüüd lihtsalt ole.
Kagu-Eesti (või Kirde-Euroopa) on alati olnud piirimaa. Nii kaugele ajaloos tagasi vaadates kui annab. Meie lähedal on Vene alad, Liivimaa ja Pihkva mõjusfäärid ja isegi kokkupuude Mongoli impeeriumiga. Aga teate – piirialadel tekib tugev identiteet, tekivad oma keel ja kombed ja kasvab sitkus. Nagu Põlvast piiri äärde liikudes näha ja kuulda on – võro ja seto keelest kohaliku kultuuri ja arhitektuurini. Siin on kõik nii oma, et poodi minnes ei panda auto uksi lukku. Milleks?
Kes Kagu-Eestist pärit või siin tihedamini käib – kas teil pole tekkinud mõtet, et kagu ei ole lihtsalt „Eesti regionaalne variatsioon”, vaid omaette kultuuriruum? Vana kultuuriruum, sest ta on kantud rohkete veeteede ja viljaka maa tõttu tekkinud ülivarasest püsiasustusest. Aga vana kultuuriruum tähendab ka iidseid pühapaikasid. Ja nii ongi, et kui Kagu-Eesti puhul räägitakse tihti paiga väest, siis see pole ainult romantika – Taevaskoja kui muistne pühapaik meelitab üle maa.
Minu üks armastustest on 1985-ndast aastast alates olnud orienteerumine. Maastikus liikumine õpetas mind loodust teistmoodi tajuma. Mitte kui tausta, vaid kui süsteemi. Ma õppisin nägema, kus maastik kannab ja kus ta pidurdab, kus on liikumise loogika ja kus on need detailid, mis teevad suure pildi loetavaks. Kagu-Eesti oli ja on orienteerumiseks ideaalne – tehniline, vahelduv, nõudlik. See ei luba olla pealiskaudne. Pead olema kohal. See oskus on minuga kaasa tulnud kõikidesse järgmistes eluetappidesse. Ka ettevõtlusesse ja valikutesse, kuhu ja kuidas ma kohti loon.
Põlva asub keset kogu seda väge ja ilu. Linn, mis on ehitatud Ora jõe kaldale keset jääaja sulavete loodud ürgorgu. Põlva on sporti, liikumist, kultuuri, ehedat toitu ja palju väikesi värvilisi puust maju täis asum. Ja Põlva linnas asub Metsa 7.
Metsa 7 ei ole projekt, millele otsiti hiljem sobiv asukoht. Vastupidi. Metsa 7 oli kõikide minu orienteerumise ja Põlva aastate kese. See oli (võistlustele) mineku ja tuleku koht, auhinade ja varustuse saamise koht, meie klubi kodu ja lihtsalt Spordihoone. Keskus. Ja kunagi ma lubasin endale, et kui tekib õige aeg, siis ma annan Metsa 7’le uue elu.
Nüüd on see aeg käes. Aga Metsa 7 pole isiklik – see on “kagulik”. Kagu-Eestis ei juhtu midagi „kiiresti” ja just see ongi väärtus. Siin liigutakse mööda jõge, mitte mööda kiirteed. Vaadatakse udu tõusmist rabast ja minnakse metsa ilma eesmärgita. Joostakse ja suusatatakse, sest maastik on äge. See on ruum, kus inimene tuleb tagasi iseenda juurde. Miks see kõik loeb? Sest Kagu-Eesti jäänud iseendaks maailmas, mis muutub järjest sarnasemaks. Ja meie loome Metsa7 loodushotelli, et see kõik kinni püüda. Linnulaulust suuskade sahinani. Läksime!
Kaidi Ruusalepp, Metsa Collection grupi asutaja ja juht